Viimaste aastakümnete kliimaprognoosid osutavad maakera keskmise temperatuuri jätkuvale tõusule. Kliimamuutuse mõju on tuntav kõikjal maailmas, kuid mõju tugevus ja ohud erinevad piirkonniti. Läänemere piirkonnas võib oodata äärmuslikke ilmanähtuseid, nagu tugevad sademed, tormid, äärmuslikud temperatuurid (eeskätt kuumalained), samuti jäävihmad põhjapoolsetel aladel.
Kõik kliimamuutuse mõjud ei ilmne ühtmoodi: mõned ilmnevad pika ja mõned lühikese aja jooksul. Mitu ohtlikku sündmust ja äkkmõju võivad ilmneda ka üheaegselt. Lisaks muudab ühiskondlike, ökoloogiliste ja tehnoloogiliste süsteemide vastastikune toime nende süsteemide ahelmõju üsna raskesti hinnatavaks. See omakorda tekitab uusi probleemkohti ja eeldab uusi riskihindamisviise võimalike kahjulike toimete tuvastamiseks. Samuti tekib vajadus kavandada kohaseid vastumeetmeid, mida selliste ahelmõjude ohjeldamiseks rakendada.
Näiteks, sagedaste tugevate tormide, meretaseme tõusu ja tormist tingitud üleujutuste koostoime mõjutab nii üksikisikute, riikide kui ka ettevõtete suutlikkust kohaneda piisavalt kiiresti selleks, et vältida kahjusid [3]. Ahelmõjud võimendavad ohtlike loodusnähtuste toimet veelgi ning võivad viia kulukate ja surmavate katastroofideni. Ahelmõjud võivad olla samavõrd tugevad nii piirkonnas, kus algne ohutegur vallandus, kui ka kaugemal. Seega võib võimalike ahelmõjude arvessevõtmine olla suuremaks tõukejõuks riskide maandamisele lähtuvalt keskkonnaalastest, ühiskondlikest ja majanduslikest aspektidest [3]. Läänemere piirkonnas on juba ilmnenud ohtlikke loodusnähtuseid, millega kaasneb ahelmõju [3, 4]. Tabelites 3.1, 3.2 ja 3.3 on esitatud näiteid ahelmõjudest.
Tabel 3.1 Üleujutuste ja tormitõusude tegurid ja ahelmõjud
| Tegurid | Ahelmõjud |
| Üleujutusi saab jagada tormitõusudeks, ranniku üleujutusteks ja jõgede üleujutusteks. Linnad on üleujutustele altimad, sest sealse pinnase läbilaskevõime on sageli väike, mistõttu sademed ei saa maasse imbuda [5]. Lisaks pinnase läbilaskevõimele on tänavate üleujutuste ja nende tagajärgede seisukohast olulisel kohal sademevee käitlemine ning kinnisvara paiknemine [5, 6]. Näiteks, merele või jõele lähemal asuvaid hooneid ja elamupiirkondi ohustavad tormid, veetaseme tõus ja üleujutused rohkem [7]. | Paljud suured Läänemere piirkonna linnad asuvad jõgede ümbruses. Üleujutused üheskoos tormitõusudega on üks kulukamaid loodusnähtuseid. Need põhjustavad taristule suurt kahju ja seavad ohtu üldise julgeoleku. Üleujutusohu maandamisel on kaalukaid majanduslikke pooltargumente.
Üleujutuste ahelmõju võib pärssida teede ja raudteeliinide kasutamist ning takistada abi jõudmist üleujutuspiirkondadesse. Elektrivõrkude kahjustused võivad põhjustada elektrikatkestusi ka üleujutustest puutumata piirkondades. See võib mõjutada elutähtsat taristut, nagu haiglad, koolid, kauplused ja raudteed. Ahelmõjud võivad hõlmata ka kanalisatsioonivõrgu üleajamist või tulvavete keemilist saastumist [8]. |
Table 3.2 Põudade tegurid ja ahelmõjud
| Tegurid | Ahelmõjud |
| Kliimamuutus koos muude teguritega, nagu linnastumine ja majandusareng, võib suurendada nõudlust vee järele [6]. Põuad tekivad mitme teguri koosmõjul, sh temperatuuritõus, pilvkatte vähenemine, sademete vähenemine, päikesepaistelise aja pikenemine ja aurustumise suurenemine. Põud mõjutab piirkondi erinevalt ning võib mõjutada isegi väga suuri maa-alasid mitmesugustes mastaapides [9].
Uurimuste kohaselt muutuvad põuased ilmaolud Läänemere piirkonnas 21. sajandi lõpu poole sagedasemaks. |
Põuad võivad käivitada ka Läänemere piirkonna linnade jaoks ohtlikke sündmusteahelaid. Tagajärjeks võivad olla majanduslik kahju, samuti pikema aja jooksul elukvaliteedi, rahvatervise ja ökosüsteemide seisundi halvenemine.
Vee kättesaadavuse halvenemine mõjutab hüdroelektrijaamade varustatust, mis võib ohtu seada hüdroelektrist sõltumise korral elutähtsa taristu ja tervishoiuteenuste osutamise kuumalaine ajal, kui mõned elanikkonnarühmad, nagu vanurid, vajavad kõnealuseid teenuseid rohkem. Põuad mõjutavad otseselt põllumajandust, vaba aja veetmise võimalusi, energiavarustust, turismi, puidutööstust ja kalandust. Põuad võivad tingida rajatiste vundamentide kokkuvajumise, samuti mõjutada rajatiste ja taristu veevarustust [9]. |
Tabel 3.3 Äärmuslike temperatuuride tegurid ja ahelmõjud; kuumasaared linnades
| Tegurid | Ahelmõjud |
| Alates 20. sajandi keskpaigast on linnades täheldatud äärmuslikke temperatuure. Üleilmne soojenemine põhjustab sagedamini äärmuslikke temperatuure, sh kuumalaineid ning muutusi ökosüsteemide talitluses [10].
Linnade kuumasaared tekivad sellest, et sillutis ja ehitised kiirgavad soojust tagasi õhku, tingides temperatuuri tõusu. Kliimamuutuse ja kuumasaarte kasvav mõju ohustab linnu isegi Läänemere ümbruses. Kuumasaarte tõttu on viimaste aastakümnete jooksul suurenenud nende inimeste arv, kes võivad kokku puutuda eluohtlike temperatuuridega. |
Ohtlikult kõrged temperatuurid ohustavad rahvatervist ja linnade arengut, põhjustades tööviljakuse ja majandustoodangu langust ning haigestumuse ja suremuse kasvu [11].
Äärmuslikud temperatuurid võivad vallandada tugevaid troopilisi torme, kahjustades linnade elutähtsat taristut [12]. Kuumalained võivad põhjustada ka mereelustiku hukkumise, mille tagajärjel võivad ümber kujuneda terved mere ökosüsteemid. |
Linnalistes asulates võivad ahelreaktsioonid mõjutada erinevaid ühiskonnarühmi mitmeti. Riskid jaotuvad ühiskonnas väga ebaühtlaselt ning kõige tugevam mõju avaldub vaesematele või tõrjutud elanikkonnakihtidele. Kohanemiskavades ei võeta sageli arvesse riskide täpset jaotumist. Ilma kokkupuute ja haavatavuse analüüsita on aga keeruline kavandada kohanemismeetmeid [11, 12].
Rohetaristu võib suurendada nende piirkondade kohanemisvõimet, kus inimeste sissetulekud on madalamad [13]. Seega tuleb kliimaohte ja riskihindamist käsitleda kohalikus sotsiaal-majanduslikus kontekstis [14]. Riskihindamine aitab tagada, et kehtivaid põhimõtteid ja tegevuskordi, mis käsitlevad maastikukujundust, hoonestust, linnaplaneerimist, sademevee käitlust ja maakasutuse korraldamist, rakendatakse ühtselt ja kliimamuutusega kohanemist silmas pidades. Rohetaristut tuleks vaadelda kui üht olulist lahendust kohanemis- ja vastupanuvõime suurendamiseks.
Linnad on keerukad sotsiaal-ökoloogilised süsteemid, mis hõlmavad nii taristut, ökosüsteeme, asutusi kui ka teabevõrgustikke, mille jätkusuutlikkuse ja vastupanuvõime tagamiseks on tarvis paljusid huvirühmi kaasavaid valdkonnaüleseid meetmeid [16]. Lisaks kliimariskide maandamiseks võetavatele püsimeetmetele peavad linnajuhid rakendama vastupanuvõimet suurendavaid dünaamilisi lahendusi, et linnadele omaste probleemidega laiemalt tegeleda. Linna tasandil tähendab vastupanuvõime linna võimet tagada teenuste kättesaadavus ja esmatähtsate funktsioonide toimimine muutuvates oludes või kriisi ajal. See hõlmab selliste struktuuride loomist, mis toetavad elanike heaolu ning suurendavad nende võimekust kohaneda ja toime tulla pidevate muutustega. Vastupanuvõime tase sõltub linna juhtimissüsteemi ja alamsüsteemide (sotsiaalne, majanduslik, tehniline ja keskkonnaalane) „haprusest“, samuti linna sotsiaalvõrgustike (üksikisikud, kodanikuühiskond ning era- ja avalik sektor) võimest pingeolukordi ja äkkmõjusid ennetada, nendega kohaneda ja neist taastuda [15]. Rohetaristu ja looduspõhised lahendused pakuvad võimalusi linna vastupanuvõime suurendamiseks ökosüsteemi teenuste toetamise kaudu. Õige planeerimise korral aitab see kaasa ka jätkusuutliku arengu saavutamisele. Rohetaristut ja looduspõhiseid lahendusi saab kasutada üleujutuste ja kuumasaarte tekke riski maandamiseks, hoonete energiatarbe vähendamiseks, süsiniku sidumise suurendamiseks, looduslike elupaikade säilitamiseks ning vaba aja veetmise ja lõõgastumise võimaluste loomiseks[16]. Siinjuures on ülimalt oluline rakendada pika aja jooksul ühtset lähenemisviisi linnaplaneerimisele, et maandada riske ja suurendada linna vastupanuvõimet [14]. See eeldab erinevate valdkondade ja paljude otsustustasandite vahelist koostööd.
Linna keerukad sotsiaal-ökoloogilised süsteemid hõlmavad ennustamatute vastastikuste seoste võrgustikku [17]. ÜRO katastroofide vähendamise strateegia sekretariaat algatas 2010. aastal kohalikele omavalitsustele suunatud kampaania (10 punktist koosnev kontrollnimekiri), et vähendada linnades katastroofiohtu ja suurendada nende vastupanuvõimet [18]. ÜRO peaassamblee vastuvõetud Sendai raamistik aastateks 2015–2030 on ülemaailmne tegevuskava katastroofiohu vähendamiseks lähtuvalt neljast põhimõttest [19]. Et linna rohetaristu loomine oleks edukas, pakume välja seitse lihtsat vastupanuvõimega seonduvat põhimõtet, mis tuginevad nimetatud raamistikele (vt tabel 3.2). Lisatud on ka mõned olulised paindlikkust, leidlikkust ja ohutuid tõrkeid käsitlevad põhimõtted [16, 17].
Tabel 3.2. Vastupanuvõimet toetavad põhimõtted
| Vastupanuvõimet toetav põhimõte | Seletus |
| 1. Riskide tuvastamine | Kliimamuutusega kohanemist ja katastroofiohu maandamist käsitlevad linnaplaneerimise põhimõtted ja strateegiad peaksid põhinema arusaamal kliimariskide erinevatest aspektidest, milleks on: inimeste ja vara kokkupuude kliimariskidega, võimekus, ohutunnused ja keskkond. Kõnealuseid teadmisi saab kasutada riskihindamisel, et määrata kindlaks prioriteedid ja rakendada vajalikud ressursid [19]. |
| 2. Mitmekesisuse ja paindlikkuse säilitamine | Paljude omavahel ühendatud ja integreeritud osistega (elustikuliigid, osalised, teabeallikad, taristuühendused jne) linnad on suurema vastupanuvõimega kui need, kus on vaid üksikud tsentraliseeritud komponendid ja tegutsemiskanalid. Paindlikkus osutab võimele täita elutähtsaid funktsioone paljudes erinevates oludes ning eesmärgi saavutamiseks süsteeme osaliselt ümber kujundada [15, 17]. |
| 3. Ohutud tõrked | Süsteemi võime taluda või maandada äkkmõjusid kas katastroofilise reaktsiooni aeglustamise või ärahoidmise teel või olukord, kus ühe struktuuri tõrge ei põhjusta tõrget muudes struktuurides, vältides seeläbi ahelmõju [15, 17]. |
| 4. Leidlikkus | Võime lisaks probleemi tuvastamisele visualiseerida, tegutseda, määrata kindlaks prioriteedid ja rakendada ressursse. Leidlikkus osutab ka seonduvale võimekusele tuvastada ja välja töötada strateegiaid, mis käsitlevad mitmesuguseid stiimuleid ning eri rühmade toimimismudeleid [15, 17]. |
| 5. Õppimise soodustamine | Võime osaleda pidevas ja koostööpõhises õppeprotsessis, kus varasemad kogemused on sisendiks uute teadmiste avastamisel ja vajadusel strateegiate muutmisel [15, 17]. |
| 6. Koostöö ja osalemise edendamine | Usalduse loomiseks ja ühise visiooni kujundamiseks on tarvis kogu valitsemissektorit hõlmavat koordineerimist ning asjaomaste huvirühmade aktiivset kaasamist ja osalemist. Omavahel hästi ühendatud juhtimisstruktuurid tulevad muutustega kiiresti toime ning on vastupanuvõime suurendamiseks esmatähtsad [17, 19]. |
| 7. Investeerimine vastupanuvõime suurendamisse | Avaliku ja erasektori investeeringud on hädavajalikud, et suurendada üksikisikute, kogukondade, riikide ja nende vara, samuti keskkonna vastupanuvõimet nii majanduslikus, ühiskondlikus, tervishoiualases kui ka kultuurilises mõttes. Need investeeringud võivad ka soodustada innovatsiooni, majandusarengut ja töökohtade loomist [18, 19]. |
Allikad: [15–19]
Linnamaastikud määravad linna rohetaristu konteksti ja ulatuse. Maastikud mõjutavad mitte ainult avaliku ruumi funktsionaalsust, vaid ka rohetaristust tulenevate ökosüsteemi hüvede pakkumise ulatust. Need hüved hõlmavad muu hulgas elustiku mitmekesisuse säilitamist, vee puhastamist, üleujutuste leevendamist, rahvatervise parandamist ning vaba aja veetmise ja õppimise võimalusi.
Linnamaastiku planeerimisel peab algusest peale arvesse võtma taimede ja avatud ruumi iseloomulikke omadusi, et edaspidi oleks võimalik vältida ja vähendada negatiivset kliimamõju, nagu linna kuumasaared, üleujutused ja tuul. Näiteks, kuivhaljastuse puhul kasutatakse looduslikke või aretatud taimi, mis saavad hästi hakkama põuaga, kuid suurendavad elustiku mitmekesisust linnades, vähendades nii hoolduskulusid, energia- ja veekasutust, samuti ärajuhtimist vajava sademevee ja kastmisvee hulka. Nutikate ja veesäästlike maastikulahenduste hulka kuuluvad ka murupindade vähendamine ning tõhusate kastmissüsteemide ja -graafikute kasutamine [20].
Linnade looduspõhised lahendused ja rohetaristu on suunatud paljude jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamisele, seejuures aga pööratakse sotsiaalse võrdsuse ja õiglusega seotud küsimustele vähe tähelepanu [21]. Looduspõhiste lahenduste ja rohetaristu kompromissid ja soovimatud tagajärjed jäetakse sageli tähelepanuta, eeskätt hüvede õiglase jaotumise mõttes [22, 23]. Uurimustest on välja tulnud, et rohetaristust ei saa alati hüvesid kõik ühiskonnarühmad [24]. Juurdepääs rohealadele on endiselt väga ebavõrdne, kusjuures kaotajaks on väiksema sissetulekuga, vähemuste hulka kuuluvad, vanemaealised ja naissoost elanikud. Ökoloogiline keskklassistumine on üks linnade rohetaristu täiustamise enamlevinud ebaõiglaseid tagajärgi, sest rohealade laiendamise või taastamise tõttu muutuvad hinnad nendes piirkondades praeguste üürnike jaoks liiga kalliks. Kliimamuutuse ja katastroofiriski tõttu ohus olevate haavatavamate kogukondade vajadused tuleks asetada jätkusuutlike maakasutusviiside rakendamisel ja planeerimisotsuste tegemisel esikohale, et keskkonna- ja kliimaalaste probleemkohtade lahendamine toimuks õiglaselt [25]. Selline lähenemisviis toetab ka vastupanuvõime ülelinnalist suurendamist.
Nagu eespool märgitud, eeldab linna vastupanuvõime tugevdamine kliimariskide tuvastamist ja hindamist. See on kliimamuutusega kohanemise ja katastroofiohu maandamise oluline osa. Kliimariskide hindamisel tehakse kindlaks kliimariskide esinemise tõenäosus tulevikus, esinemiskohad, riskide olemus ning nende võimalik mõju linnadele ja elanikele. See on aluseks kliimaalaste meetmete tähtsusjärjekorda seadmisel ning linnade kohanemisvõimesse investeerimisel. Seepärast on oluline, et riskide hindamine ja maandamine muutuks linnade arendamise, majandamise ja juhtimise tavapäraseks osaks [14]. Riskihinnangud peaksid käsitlema ohte ning arvesse võtma ka sotsiaal-majanduslikku ja institutsionaalset konteksti [15].
Tabel 3.4. Kliimariskide hindamise liigid
| Liik | Kirjeldus |
| Riski mõju hindamine | Tuvastada ohu tüüp ja tugevusaste, suure riskiga piirkonnad, kliimaohtudest tuleneda võiv kahju ning kliimamuutuse ilmingud, nagu äärmuslikud temperatuurid või tormitõusud. Üleujutusohu puhul kaardistada ja hinnata üleujutuste tugevust ja sagedust, maapinna reljeefi ja äravoolumustreid. |
| Sotsiaal-majanduslik hindamine | Tuvastada elanikerühmad, kellele kahjulik mõju kõige tõenäolisemalt avaldub, ning uurida nende kohanemisvõimet. Näiteks, kaardistada ohualtite elanikerühmade asukohad ning välja selgitada linna elanikkonna praegune ja tulevane dünaamika. |
| Institutsionaalne hindamine | Teha kindlaks, kas on olemas katastroofidest ja kliimamuutusest tulenevate riskide maandamise eest vastutavad asutused ning kas nad suudavad saavutada soovitud tulemuse. Näiteks, hinnata institutsioonide finantsvõimekust vastupanuvõime suurendamise kavade rakendamisel. |
Kiimaohtudega seotud teabe kogumine, jagamine ja levitamine on riskide maandamisel ja kliimamuutusega kohanemise kavade koostamisel võtmetähtsusega. Projekti B.Green Kesk-Läänemere linnaplaneerijate küsitluses rõhutasid linnaplaneerijad vajadust avaandmete, samuti üleujutusriske, linna kuumasaari, elustiku mitmekesisust, sademeid ja põuda käsitlevate andmete järele (antud järjekorras). Sageli toodi andmete kättesaadavust raskendavate asjaoludena esile üldtunnustatud standardite ja hea andmejagamistava puudumist, vähest teadlikkust, institutsionaalsete stiimulite ebakohasust ning lihtsate ja taskukohaste tarkvararakenduste puudumist. Paljud nendest probleemkohtadest õnnestuks lahendada integreeritud andmekorje-, -haldus- ja -jagamissüsteemide abil [15].
Veel näiteid:
Kohaliku taimestiku kolmemõõtmeline andmebaas
Content 
