Rohetaristu pakub linnadele võimalusi kohaneda kliimamuutusega, vähendada riske ning suurendada vastupidavust linna parema planeerimise ja juhtimise kaudu. Rohetaristu abil püütakse lahendada mitmesuguseid probleeme ning see võib pakkuda keskkonnaalaseid, ühiskondlikke ja majanduslikke hüvesid. Et need hüved muutuksid kättesaadavaks, on aga vaja kavakindlat, terviklikku ja koostööpõhist lähenemisviisi [17]. Rohetaristualgatuste edukas rakendamine eeldab mitmesuguste tehniliste, poliitiliste, rahastuslike ja ühiskondlike probleemkohtade uurimist ja lahendamist.
Selles peatükis kirjeldatakse linnade rohetaristu lahenduste ühisplaneerimisel või planeerimisalases koostöös esile kerkivaid probleemkohti nelja põhiteema all: juhtimise ja institutsioonidega seotud tegurid; huvirühmade kaasamine; teadmiste ja oskuste tähtsustamine; tehniline integreerimine. Tuginedes projektile B.Green ning kirjandusallikatele, katavad need teemad kõiki koostööpõhise planeerimise etappe. Siiski tuleks meeles pidada, et kirjeldatud probleemkohad kattuvad osaliselt ning neid ei saa eraldiseisvalt lahendada.
Ühine poliitiline tahe ja pidev poliitiline toetus on ajalooliselt olnud mis tahes ühiskondliku probleemkoha lahendamise eelduseks [17]. Paljudes uurimustes on aga leitud, et juhtimise ja institutsioonidega seotud probleemkohad on rohetaristu planeerimisel peamisteks takistusteks. Rohetaristu tulemuslik kavandamine ja rajamine eeldab võimekust rohetaristu mitmesuguseid hüvesid ära kasutada, samuti tavapäraste töömeetodite kõrvalejätmist. Samas on poliitilised tsüklid enamasti lühiajalised ning juhtimis- ja otsustussüsteemid killustunud. Rohetaristu jaoks on vaja pikaajalist plaani, mille tarvis tuleb sisse seada uued ja asjakohased juhtimisstruktuurid ja ‑mudelid.
Koostöö
Vastupidiselt tavapärastele hallidele lahendustele eeldavad innovatiivsed mitmeotstarbelised rohetaristulahendused tavapäraste töömeetodite kõrvalejätmist. Kuigi omavalitsust peetakse sageli ühtseks üksuseks, koosneb see eri huvirühmadest ja ametiasutustest, hõlmates lisaks planeerimisele keskkonnaküsimusi, kliimamuutusega kohanemist ja kliimamuutuse mõju leevendamist, rahastust, ühiskonna arengut, elamumajandust, transporti ja innovatsiooni. Nimetatud huvirühmadel ja asutustel on oma organisatsioonikultuur, väärtushinnangud ja põhimõtted [26], samuti pädevused, tegevuskorrad ja eeskirjad. Omavalitsuse „kapseldunud“ tööstruktuuride tõttu, kus üks asutus planeerib ning teine projekteerib ja teostab, on raske tekitada ühtset arusaama projekti eesmärkidest ning tehnilistest ja ühiskondlikest nõuetest kogu projekti elukaare ulatuses. Koordineerimine erinevate juhtimistasandite vahel on rohetaristu edukaks elluviimiseks hädavajalik. Seetõttu tuleks muuta töömeetodeid ja ‑protsesse, samuti eelarve ülesehitust, et need sobituksid alalise koostööga.
Avaliku ja erasektori koostöö osalised B.Greeni paindlikus pilootprojektis rohetaristu digilahenduste loomiseks Helsingis Kalasatamas. Foto: Forum Virium Helsinki.
Näide probleemkohast
Valdkondadevaheline koostöö
Tallinnas suunatakse rohetaristu projektid planeerimisega tegelevast üksusest edasi teisele üksusele, kes neid ellu viib. Strateegiakeskus kavandab rohetaristu projekte ning keskkonna- ja kommunaalamet projekteerib ja viib need ellu. Et hilisemas etapis tehtavad projekti muudatused ei vähendaks looduspõhiste meetmete tulemuslikkust, on tähtis, et kaks üksust ja kõik asjaosalised suhtleksid omavahel kogu protsessi vältel.
Koostööliidu mudelit on kasutatud Soomes, kus projekti osalised sõlmivad ühise kokkuleppe, mille raames osalised kannavad ühiselt projekti riske ja jagavad hüvesid eelnevalt kokkulepitud viisil. Koostööliidu mudelit kasutatakse transpordi vallas ning kokkuleppe teksti võivad koostada klient, linn või taristu projekteerimis- ja ehitusteenuse osutajad. Mudeli juhtpõhimõtted on läbipaistvus, usaldus, ühiselt kokkulepitud riskijaotus, ühisvastutus ning ühine otsustamine. Strateegilised eesmärgid on tõhusam ehitustegevus, ehituskultuuri muutmine ning õppimise ja innovatsiooni edendamine. Projekt B.Green on kaasatud Kalasatama-Pasila trammiliini koostööliitu. Selle osaliste koostöö eesmärk on keskkonnaalastel ja ühiskondlikel väärtustel põhinevate innovatiivsete ja jätkusuutlike taristulahenduste elluviimine ehitataval Kalasatama–Pasila trammiteel.
Joonis aednikest kogukonnaaias. Allikas: Tallinna Strateegiakeskus, ruumiloome kompetentsikeskus.
Standardid ja õigusloomeprotsess
Et rohetaristu lahendused muutuksid tavapäraseks, on tarvis sobivat õigusraamistikku [17]. Rohetaristu on asukohapõhine ning tihti puuduvad standardid. Pealegi puuduvad ka tugevalt koostööpõhistes juhtimisstruktuurides sageli selged eeskirjad, mis looksid süsteemi pikaajaliste hüvede ja hoolduskohustuste jaotamiseks [17]. Rohetaristu uudsus tekitab ka õiguslikke probleeme, sest paljudel juhtudel puudub selge kohustus kaaluda tavapäraste halltaristulahenduste asemel rohetaristu rakendamise võimalusi. Näiteks sagedastel sademetel on oluline mõju linnade planeerimisele. Sel juhul tekib küsimus: kas suudetakse planeerimissüsteemide raskuskese nihutada sademe- ja heitvee ning üleujutuste käitlemiselt tõhusamatele lahendustele, nagu „käsnlinnad“ või „veetundlikud linnad“? [3]. Kuigi erasektor võib olla paindlikum, ei pruugi ka ettevõtjad selgete ja järjekindlate poliitiliste suuniste puudumisel olla valmis tegutsema [26].
Näide töövahendist
Planeeringu rohealategur
Rohealategur on oluline maakasutuse planeerimisvahend, mis on abiks rohealade kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel projekteerimisel. Algselt Saksamaal koostatud näitaja (nimega „biotoobi pindalategur“) abil, mida praegu kasutatakse linnades üle Euroopa, sh Helsingis, Malmös ja Stockholmis, antakse eri rohetaristu tüüpidele kaal ja vastav punktisumma lähtuvalt nende pakutavatest ühiskondlikest ja keskkonnaalastest hüvedest. Rohealateguri kasutamine soodustab kvaliteetsete rohealade loomist, mis täidavad linnas tähtsaid funktsioone, nagu kuumasaareefekti leevendamine, elustiku mitmekesisuse suurendamine ning vaba aja veetmise kohtade pakkumine. Rohealategur on mõeldud eeskätt linnaplaneerijatele ja maastikuarhitektidele, kuid ökoloogide, sademevee- ja müraekspertide ning teiste asjatundjate kaasamine aitab saavutada toimivamaid ja kvaliteetsemaid tulemusi.
Maakasutusplaanis sätestatud kohustuslikud linna rohestamismeetmed
Saksamaal on kasutusel kohustuslikud linnaosade maakasutusplaanid, mille abil saab edendada haljaskatuste rajamist. Saksamaa föderaalse ehituskoodeksi kohaselt peavad maakasutuskavad olema ruumilise arengu kohta liidumaa, omavalitsuse ja linnaosa/piirkonna tasandil. Üldkehtiv maakasutusplaan on piirkondlik planeerimisdokument, mis koostatakse linnaosa või madalamal tasandil. Selle plaaniga saab kehtestada linna rohestamismeetmed kohustusliku osana linna uutest arendusprojektidest. Seisuga 2016/2017 oli ligikaudu pooles Saksamaa linnadest piirkondi, kus rohekatused olid üldkehtiva maakasutusplaaniga muudetud kohustuslikuks kõikide uute arenduste puhul [27].
Rahastuse puudumist mainitakse sageli rohetaristu projektide takistusena. Kui kohalik omavalitsus ei ole seadnud kindlaks eesmärgiks kliimamuutusega kohanemist, jäetakse rohetaristu aastaeelarvete koostamisel sageli tähelepanuta. Mittetavapäraste lahendustena võistlevad sellised projektid sageli tavapärasemate halltaristulahendustega, mis ei paku täiendavaid hüvesid. Lisaks eeldab rohetaristu pikaajalist planeerimist ning hüved võivad kättesaadavaks muutuda alles 10–15 aasta jooksul, mis ei ühti lühemaajaliste poliitiliste tsüklitega [28]. Üldiselt on rohetaristu puhul kõige suuremad kulutused selle rajamisel ning rohetaristu hooldamine võib vajada tuge. Erasektori kaasamine rohetaristu projektide elluviimisse ja haldamisse aitab üle saada eelarvelistest piirangutest ning võimaldab paremini jaotada pikaajaliste taristuinvesteeringute riske. Sellise koostöö rahastusmudelid ja õiguslik raamistik on praegu puudulikud [28]. Seega tuleb rohetaristu rahastamist silmas pidada alates eelplaneerimisest kuni teostuseni, samuti hilisema rohealade hoolduse ja seire käigus, mille rahastamisse tuleb kaasata erasektor [29, 30].
Projektis B.Green toimus rohetaristu rahastuslahenduste seminar, kus osalesid Helsingi ja Tallinna linnaplaneerijad. Seminaril toodi rohetaristu rahastamise peamiste takistustena välja vähene koostöö ja pikaajaline planeerimine, ebapiisavad teadmised rahastuslahendustest ning rahastuse kaasamist hõlbustava poliitilise volituse puudumine.
Tallinna linn koostab metoodikat sademeveetasu kehtestamiseks, et vähendada linna kulutusi sademevee ärajuhtimisele ning suurendada investeeringuid lahkvoolse sademeveesüsteemi arendusse. Sademevee maksustamiskorra kehtestamisel saavad vee-ettevõtted nõuda kinnistuomanikelt sademeveetasu. Tallinna jaoks sobivaima lahenduse leidmiseks toetutakse Eestis ja mujal Euroopas kasutusel olevate süsteemidele ning riiklikele suunistele. Tasu rakendamise aega ei ole veel kokku lepitud.
Rootsi omavalitsused otsivad võimalusi, kuidas rohetaristu pakutavate hüvede, sh ökosüsteemi hüvede kaudu saavutada sünergiat ja kulude kokkuhoidu kliimamuutusega kohanemisel ja kliimamuutuse mõju leevendamisel. Rootsi näeb ette linnaliste rohealade ja ökosüsteemi hüvede integreerimise linnaplaneerimisse, -ehitusse ja -juhtimisse aastaks 2025. Rohelisi tänavamaastikke saab lisaks keskkonnakaitse-eelarvele rajada ka transpordieelarve kaudu, misjuhul on need kaudselt rahastatud maksudest jm tuludest. Ühelt poolt linna rohestamise ja teiselt poolt tiheasustusega linna taristu vahelise näilise vastuolu ületamine avab võimalused avaliku sektori investeeringuteks rohetaristusse [27].
Planeerimine eeldab muutust mitte ainult juhtimisparadigmades, vaid ka elanike aktiivsemat kaasamist. Et rohemeede oleks jätkusuutlik, on vaja nii nende kogukondade kaasamist, kuhu rohetaristu rajatakse, kui ka mõjuahelas järgmisel kohal olevate kogukondade kaasamist. Tõendid osutavad, et ühiskondlike, majanduslike ja keskkonnaalaste hüvede pakkumine on tulemuslikum, kui elanike huve on planeerimisel sisuliselt arvesse võetud. Sellest hoolimata kaasatakse elanikke rohemeetmete sisulisse ühisväljatöötamisse harva.
Ühe piirkonna elanikud on harva üksmeelne ja ühtne kogukond ning elanikerühmad kasutavad avalikku ruumi erinevalt. Rohetaristu planeerimisel tuleb seda silmas pidada ning kavandada avalikku ruumi nii, et nende kasutusvõimalused oleksid üksteist täiendavad, mitte välistavad. Üldsuse toetuse ja heakskiidu puudumine võib takistada rohemeetmete edukat rakendamist ning on tihedalt seotud sotsiaal-kultuurilise konteksti arvessevõtmise ulatusega. Samuti on poliitiline usaldus ja õiguspärasus koos rohetaristu hüvede teadvustamise ja väärtustamisega olulised eeldused üldsuse heakskiidule, mistõttu tuleb neile pöörata suurt tähelepanu juba alguses [33]. Kohalikes elanikes võib vastuseisu tekitada ka hirm rohetaristu arendamisega kaasneva keskklassistumise ees juhul, kui puuduvad täiendavad elamumajanduslikud meetmed; samas peetakse seda harva probleemiks [26].
Joonised Putukaväilast, trammipeatusest ja nende kasutajatest. Allikas: Tallinna Strateegiakeskus, ruumiloome kompetentsikeskus.
Näide probleemkohast
Kohalikud vajadused ja teadmised
Tallinnas tuli võimalike lahenduste uuringul põhinenud esialgset visiooni kogukonnaaedadest kohandada kohalike kogukondade vajadustele. Kohalikke kogukondi esindanud ühendused kaasati aruteludesse linna maastikuarhitektidega. Arutelude käigus tuvastati lisaks algsele peenrakastide sisseseadmisele vajadus ühisaia ja muuks tegevuseks sobivate kohtade järele, näiteks kogukonna kohtumispaigad ja kohalik lava. Lisaks selgus kohalikega arutledes, et vaja on piirdeaeda ja ööseks lukustatavaid väravaid.
Pidades silmas kohalike elanike kaasamise probleemkohti, leiavad paljud poliitikud, juhid ja spetsialistid, et ühisloome ja kaasav planeerimine on ebausaldusväärsed ja kulukad, mistõttu sageli jäetakse kohalike kogemused ja teadmised tähelepanuta. Ühine otsustamine aga tähendab, et elanikud peaksid olema protsessi pidevalt kaasatud ja neil peaks olema vetoõigus. See kõik võtab aega ning eeldab kõikide osaliste koostöövõimekuse arendamist. Ametiasutuste tavapärases hierarhias puudub võimalus kaasata kodanikke võrdsete partneritena [32] ja käsitleda neid lõppkasutajate asemel oluliste huvirühmadena. Ka ülejäänud eksperdid ja otsustajad võivad vastustada otsustamisõiguse andmist kogukondadele. Seega on vaja märkimisväärseid muutusi ametiasutustes, protsessides ja hoiakutes, et ühine otsustamine linnaruumi üle muutuks võimalikuks. Üks viis ühisotsustamise kogemuste ja võimekuse omandamiseks on alustada väiksemate pilootprojektidega.
Näide meetodist
Koostöö ühisotsustamisega
Tallinna linn korraldas avatud konkursi, mille eesmärk oli Putukaväila rikastamine loodustundliku linnaruumikunstiga. Esmalt selgitati elanike kaasabil välja Putukaväila lõigud, mis vajasid elavdamist suhtlus- ja meelelahutusvõimalustega. Seejärel kuulutati välja innovatiivsete ja keskkonnasäästlike kunsti- või arhitektuuriobjektide ideekavandite installatsioonikonkurss. Ekspertidest ja linnaesindajatest koosnev žürii valis välja kaks võidutööd ning üldsus sai veebihääletuse teel valida kolmanda võidutöö.
Koostööliidu mudelit on kasutatud Soomes, kus projekti osalised sõlmivad ühise kokkuleppe, mille raames osalised kannavad ühiselt projekti riske ja jagavad hüvesid eelnevalt kokkulepitud viisil. Koostööliidu mudelit kasutatakse transpordi vallas ning kokkuleppe teksti võivad koostada klient, linn või taristu projekteerimis- ja ehitusteenuse osutajad. Mudeli juhtpõhimõtted on läbipaistvus, usaldus, ühiselt kokkulepitud riskijaotus, ühisvastutus ning ühine otsustamine. Strateegilised eesmärgid on tõhusam ehitustegevus, ehituskultuuri muutmine ning õppimise ja innovatsiooni edendamine. Projekt B.Green on kaasatud Kalasatama-Pasila trammiliini koostööliitu. Selle osaliste koostöö eesmärk on keskkonnaalastel ja ühiskondlikel väärtustel põhinevate innovatiivsete ja jätkusuutlike taristulahenduste elluviimine ehitataval Kalasatama–Pasila trammiteel.
IPCC 2022. aasta aruanne kutsub tungivalt üles „sisulisele osalemisele“ kliimamuutusega kohanemises. Hoolimata ühiskonna kaasamise poolt rääkivatest mõjuvatest argumentidest domineerib endiselt mittekaasav juhtimisviis [31]. Kodanikuühiskonna aktiivne roll rohetaristu planeerimisel ei taga veel ühiskonda kaasavaid tulemusi, sest kõrgemat sotsiaalset staatust ja siseringiteavet omavad inimesed võivad planeerimist domineerida. Selliste elanikkonnarühmade, nagu naised, vähemused, lapsed ja puuetega inimesed, huve ei pruugita võrdselt arvesse võtta ja mõningatel elanikel ei pruugi olla ligipääsu tavapärastele osalusvahenditele [29].
Näide meetodist:
Mitmerahvuseliste kogukondade kaasamine
‘Connecting the Plots („Kruntide ühendamine“) on valdkondadeülene teadusprojekt Vantaa linnas Soomes, milles uuritakse võimalusi rakendada nii tavapäraseid kui ka mittetavapäraseid kogukonnaaedu rohetaristu võrgustikuna linna elujõu ja sotsiaalse sidususe suurendamiseks. Vantaa on Soome kõige paljurahvuselisem ja kiiremini kasvav, kuid samas kõige vähem uuritud linn. Projekti eesmärk on välja selgitada, kas kogukonnaaiad ja muud linna rohealad võimaldavad ühiskondlike sidemete loomist ja toetavad sotsiaalse kapitali kasvu.
Kõik eespool nimetatud teemad ja probleemkohad on otseselt seotud vajadusega erialaste teadmiste ja oskuste järele. Omavahel kattuvateks küsimusteks võib pidada tõhusat juhtimist, rahalist sõltumatust ja huvirühmade kaasamist. Rohetaristu edukas rajamine eeldab teadlikkust, eriteadmisi, suhtlemist ja tehnilist integreerimist.
Teadlikkus rohetaristu eelistest ja pakutavatest hüvedest on üldiselt väike. Rohetaristu hüvede alane kommunikatsioon on vaja hästi läbi mõelda [26]. Teadlikkuse suurendamist digi- ja veebivahendite abil võib raskendada ka digilõhe. Planeerijad ei pruugi kohalikke olusid teada ja tunda – see on aga oluline eeldus kohaliku konteksti mõistmiseks [23]. B.Greeni uuringus, mis hõlmas linnaruumi planeerijaid Kesk-Läänemere piirkonnast (n=31), märkis ainult 12% vastajatest, et rohetaristust teatakse nende asutuses vähe. Sellest hoolimata leidis 35% vastajatest, et praegune teadlikkuse tase on rohetaristu planeerimisel takistuseks. Kahe avatud küsimuse vastuste pinnalt võis järeldada, et ka asjassepuutuvate poliitikute ja ehitusettevõtete teadlikkus rohetaristust ja selle hüvedest on vähene.
Linnaplaneerimisega seotud osapooled rohelise infrastruktuuri lahendusi tutvustaval jalutuskäigul Kuninkaantammi piirkonnas Helsingis. Foto: Maija Bergström
Näide probleemkohast
Linnaruumi planeerimise uuringu tulemused osutavad takistustele rohetaristu planeerimisel
Projektis B.Green küsisime Kesk-Läänemere piirkonna linnaplaneerijatelt (n=31) takistuste kohta, mis neil on ette tulnud linnalise rohetaristu planeerimisel. Oma vastustes hindas 85% vastanutest teadlikkuse taset oma asutuses keskmiseks või kõrgeks ning 64% leidis, et teadlikkus ei ole rohetaristu planeerimisel takistuseks. Siiski toodi esile mõned sagedased probleemkohad. Kõige suuremaks takistuseks peeti nii rohetaristu rajamiseks kui ka erinevate võimaluste võrdlemiseks vajalike rahaliste vahendite puudumist, millele järgnes rohetaristu kui valikuvõimaluse kaalumise kohustuse puudumine. Veidi väiksemateks takistusteks peeti vähest rohetaristu planeerimise kogemust ning eri asutuste ja pädevusvaldkondade vahelist koostööd.
Hästi koostatud teavituskava on läbipaistva planeerimise tagamiseks ülimalt tähtis ja teavitamine peaks toimuma kogu planeerimisprotsessi vältel. Keelekasutus peab olema arusaadav kõigile, sh tavainimestele, kuid seejuures ei tohi tõeline sõnum muutuda häguseks. Õigesti kasutatuna võib sotsiaalmeedia olla elanike kaasamisel võtmetähtsusega. See on lihtne viis inimeste ootuste ja kartuste teadasaamiseks ning võib muuta planeerimise arusaadavaks ja ligipääsetavaks. Ühe näitena võib tuua Norrköping linna, kes kasutas sotsiaalmeediakanaleid (Facebook ja Instagram) aktiivseks teavitustööks sadamaala arendamisel. Linna kommunikatsioonieksperdid koostasid ja haldasid postitusi ning vastasid küsimustele.
Rohetaristu planeerimine eeldab mitmesuguseid oskuseid ja erialateadmisi. Nende hulka kuuluvad looduslike süsteemide ja protsesside mõistmine ning vastupidavate lahenduste kohandamiseks kohalikele oludele sobivate projekteerimisvõimaluste tundmine. Selles osas on teadmised aga suuresti puudulikud [2]. Paljud omavalitsused vajaksid rohkem erialateadmisi rohetaristu planeerimiseks [33]. Vähe on pädevaid tarnijaid ja ettevõtteid, kes suudavad innovatiivseid lahendusi tulemuslikult integreerida rajatud keskkonda, mis raskendab avaliku sektori hangete korraldamist [34]. Kuna tarvis on koostööpõhist planeerimist, on vaja ka kogemusi ja oskusi kaasamiseks, sh digitaalseks kaasamiseks, ning ekspertide ja kohalike elanike vahelise suhtluse korraldamiseks.
Näide meetodist
Koostöö võimekuse suurendamiseks
Projekti LIFE Urban Storm eesmärk on vähendada Eesti linnade haavatavust kliimamuutuse mõjule ning tõsta linnade suutlikkust leevendada paduvihmadest tingitud üleujutusi. Viimsi mõisapargis rajati looduslähedasi sademevee süsteeme, mis kuivendavad pargi territooriumil pinnast, kaitsevad parki läbiva kraavi kaldaid erosiooni eest, vähendades voolu kiirust kraavis ning muudavad parki kohalike seas populaarsemaks. Projekt sai alguse kõrgetasemelisest koostööst eri töörühmade vahel ning projekti õnnestumise tagamiseks kaasati teadlasi ja tehnikaeksperte. Ekspertidevahelise koostöö tulemuseks oli Eesti omavalitsuste veemajanduse spetsialistide ja ‑inseneride võimekuse suurendamine.
Harva alustatakse linnaplaneerimist nullist. Rohetaristu tuleb sobitada aladele, mida piiravad muud kasutusotstarbed, nagu jalakäijate või transpordikoridorid, sademe- või reoveevõrgu ühendused jne. Avalikus ruumis, sh hoonestamata aladel võib olla mitme kihina maa-alust taristut, mida ei ole silmaga näha, kuid mis piirab tegutsemisvõimalusi selles ruumis.
Taristut, nagu torustikud, kaablid ja/või tunnelid, nendega seotud õiguslikke aspekte ning nõudeid ruumi kasutamisele tuleb arvesse võtta planeerimise varajases järgus. Inimeste, loomade ja putukate liikumist võimaldavate rohevõrgustike ja -koridoride loomisel on vaja tehnilise integreerimise alaseid teadmisi, et sobitada need linna olemasolevate võrkudega, ehitistega, teedega jms. Asjaomased huvirühmad tuleb samuti planeerimisse kaasata varakult. See kehtib nii asutustevahelise koostöö kui ka väliste ekspertide ja kohalike elanike kaasamise kohta. Kui õigeid huvirühmi ei ole kaasatud õigel ajal ja vajalike sisendandmete saamiseks, väheneb hüvesid järjepidevalt pakkuva mitmeotstarbeline rohetaristu tulemusliku rajamise tõenäosus.
Kuigi linnapiirkondade kolmemõõtmelised mudelid ei suuda veel kujutada tegelikku olukorda maa peal ja all, aitavad need tulevikus teadvustada tehnilisi nõudeid nii rohe- kui ka halltaristule.
Näide probleemkohast
Vastuolud maa-aluse taristuga
Maa all paiknevatest süsteemidest teavad kõige rohkem taristuga tegelevad spetsialistid. Seda infot läks vaja B.Greeni pilootprojektides nii Tallinnas kui ka Helsingis. Näiteks, Tallinnas tuli võimalike lahenduste uuringul põhinenud esialgset visiooni kogukonnaaiast kohandada piirkonnas asuvate maa-aluste kaablite ja gaasitorudega seonduvate tehniliste nõuete järgi, sest algselt ei oldud sellisest taristust teadlikud. Tehnovõrkude valdkond on rangelt reguleeritud ning ehitusload on kohustuslikud. Helsingis ei olnud võimalik uues elamupiirkonnas olulistesse kohtadesse istutada põõsaridu, mis pidid olema uue elamukvartali keskseks ja korduvaks rohetaristuelemendiks, sest maa-alustele torudele ja kaablitele peab olema pidev juurdepääs. Kuna rohetaristu projekte valmistatakse ette planeerimisameti osakondades järgemööda, mitte kõik osakonnad koos üheaegselt, siis võib poole töö peal selguda rohetaristu elementide ruumiline vastuolu muude kommunaalrajatistega.
Content 
